Häda häda otsa. Vahepeal oli mingi kõhugripi laadne asi, mis oli rõvedam kui kõik mu elu pohmellid kokku, nüüd on kurk ikka ja jälle. Ma ei jõua oodata 2. aprilli, kui ma nendest kurjadest julkadest oma kurgus lahti saan. Ühtlasi on peavalu juba elu osa ja ibukapoiss parim sõber. Ärme üldse hakka rääkima, milliseks pohmellid lähevad vanadusega, õnneks tuleb neid ikkagi võrdlemisi harva ette.

Ühtlasi juhtub ka mõistusega huvitavaid asju. Eile lasin ennast tuunida natuke. Nüüd olen nagu väike hirveke oma silmadega, hihi.

Ja muidu hakkab suvi vist läbi saama, selline tunne on. Töö ka jälle peal ja vana hea rutiin tagasi. Mulle natuke meeldib ka. Rohkem vist polegi uudist.

Ja suvi on.

Homme olen veel Tartus, naudin palgapäeva ja võib-olla veel ühtteist. Ja siis laupäeva hommikul Pärnusse, ma hullult ootan, sest jetide võidusõit on oossom. Ja Tallinnat ootan, sest pere ja sõbrad ka ma loodan.

Ilm on ülikõvv, ma leian. Täna lähme õue. Ja tead, kui muidu kodus võib-olla kuuled autosid mööda sõitmas vms, noh kui mõni tee lähedal. Ma kuulen paate. Ja nalja saab siin majas ikka niiet õu rõkkab.

Ja ametlikult algas puhkus. Järgmine nädal lasen veel tööd tegelikult, aga ei pea hommikul kindlal kellaajal ärkama jms.

Küll aga avastasin, et ma ei oska ajaga midagi peale hakata. Viimase kuu-paari tempoga nii ära harjunud, et koguaeg on vaja millegi pärast muretseda, kuskile minna või midagi teha. Ja nüüd ma ei teagi, mis oma ajaga peale hakata. Järgmine nädalavahetus lähen Pärnusse vist küll ja peale seda Tallinnasse vaatama, mis mu sõpradest alles on.

Ja ühtlasin on nüüd liiga palju vaba aega, et üle mõelda oma isikliku elu rindel. Ma nii tahaks mehe mõistust ja emotsionaalset intelligentsust praegu. Päriselt. Eales ei peaks maadlema oma peas nende asjadega, millega ma maadlen.

Õnneks hauss lohutab mind, hea hooaeg on noh. Hauss, uus kodu ja nii tahaks kirjutada, et uus algus, aga valetaksin. Mõned vanad asjad tulevad kaasa, tahad sa või ei taha. Tahan.

Ma siis lõpetan nüüd, enne kui diibiks läheb. Kõik on hea!

Mina olen igiliikur. Ikka liigun.

Ulmeline eile ja täna. Aga saime kolitud, täna andsin võtme ära. Ja sain eksami tehtud. Ja sain töö tehtud.

Nüüd istun siin uues kodus, öösärgis. Tõin Mirjamile õuna ja coca laiti, arvan, et ta on rõõmus, kui koju jõuab kunagi töölt. Ootan, kuni pesu ära peseb ja siis vajun niiiiiiii magama. Keha on kõige väsinum ja vaim ka. Aga vaim on rahul, hihi.